Tere. Mina olen Emma. Sõprade jaoks Em. Ma olen 17-aastane ja ma elan ühes Ameerika väikelinnas Forksis. Mul pole vanemaid- ei isa ega ema.Nad surid kui ma väike olin- autoõnnetuse tagajärjel. Kuid mul on kasuema Charlotte, kes mind vihkab, aga keda mu kallis ema kunagi väga armastas .. sest Charlotte oli ta õde. Ja ta arvas, et Charlotte on ainuke, kes minule parimat elu saaks pakkuda. Kuid see ei ole nii.
Charlotte suhtub minusse külmalt ja temas ei ole midagi ema-instinktiga seotut. Mu elu on tõesti raske, kuna Charlotte ei lase mul pea mitte kuskil käia. Isegi mitte koolipidudel, sõpradega väljas olemisest rääkimata. Õhtusöök on kell 8 ja õhtul kell 9 kohe magama, kusjuures ta tuleb ka kontrollima kas ma magan. Olen kindel, et kui 18 saan, kaon siit jalamaid. Ma ei suudaks siin kauem olla.

Okei, aitab nüüd kurbadest asjadest. Ma räägin siis veidi ka oma välimusest. Ma olen 1.60 pikk, mul on poolde selga ulatuvad pikad pruunid juuksed ja mul on kastanpruunid silmad. Need olen ma pärinud oma emalt. Isa poolt siis pruunid juuksed ja hele nahk.
Mul on üks parim sõbranna ka- ta on mulle toeks olnud juba sellest ajast saadik kui mu vanemad surid. Ta on Rosalye, ehk siis lihtsalt Rose või Rosy. Ta on blond,siniste silmadega, ja umbes samapikk kui mina. Ta on täielik energiapomm. Muidugi, mis tal viga- tal pole vabadusepiirangut, ta käib seal kus tahab.

Ja veel on meil ka teenijad. Charlotte on neid palganud 2 tükki- Olivia ja Sabrina. Sabrina on mingi eluräme tibi, kes rohkem istub peegli ees, kui teeb majapidamistöid. Mulle tundub see ebaõiglane, kuid mina ei tohi siin majas kellelegi midagi öelda. Olivia on aga rahulik, tore ja usaldusväärne. Temaga olen juba lapsest saadik hästi läbi saanud.
..Ja Charlotte'i õde Marcela.. Ka tema on minu vastu. Marcela saab läbi Sabrinaga- nad on nagu ilged sõbrannad, ligunevad koos basseinis ja itsitavad köögis millegi üle.

"Emma!" hüüab Charlotte alt "Kaua me ootame, söök on valmis!"

"Ma kohe tulen!"

Söömine toimus meil tavaliselt vaikuses. Peale söömist läksin oma tuppa.

Kell hakkas lähenema 9-le. Vahetasin tavariided ööriiete vastu ja pugesin voodisse. Oli täiskuu. Pigistasin silmad kinni ja mõtlesin, et mul võiks olla parem elu .. Võiks ..
Ja järsku, ma magasin.. Nägin unes, et mulle tõi kena poiss lilli, ja avaldas armastust. Ma olin õnnelik, nii õnnelik, et langesin talle nuttes kaela ja tunnistasin sama. Ta tuli mulle lähemale .. Ning ma ärkasin ülesse, sest kuulsin kellegi koputust-läksin vaatama- ja seal oli Rosalye.


"Mida sa siin teed?" küsisin "Me võime mu kasuemale vahele jääda, sa ju tead .."

"Tean, tean." ütles Rosalye mornilt "Ma tulin sulle lihtsalt kutset tooma. Koolis tuleb homme pidu, sinna tuleb palju ilusaid kutte- no sa pead lihtsalt tulema. Ja tuledki, ma räägin kasvõi su nõiast kasuemaga. "

"Rosalye, ära solvu, aga ma ei saa tulla." ütlesin nukralt

"Sa tuled. Kamoon, homme on ju reede.. " naeris Rose selle peale "Sa ei saa siia tuppa kopitama jääda. Püha müristus, sa sulandud seinaga ühte varsti ju niiviisi."

"Selline on mu elu, mis teha." ütlesin vaikselt "Sina mine ja lõbutse, ma saan hakkama."

"Ei, sa pead tulema." ei jätnud Rose järgi "Homme koolis räägime veel sellest eksju. Okei, head ööd sõbrants. Kallis oled!"

"Head ööd sullegi. " hüüdsin talle veel järgi kui ta oma maja poole jalutas. Me oleme naabrid, ta elab mu vastas kohe. Ja Rose teeb mu olemise veidi kergemaks. Ta käib igal õhtul, veidi peale üheksat, sest siis läheb ka mu kasuema magama. Kui ei ole Rosalyet, oleks ma ilmselt väga üksi ...
Aga see pidu .. ma võiksin Charlotte'iga rääkida.. Ehk ta mõistab, et ma olen juba pidude ealine, seda enam kui pidu toimub koolis ning seal on alkoholist ja narkootikumidest asi väga kaugel.

"Kunagi ma kohtan teda" mõtlesin õnnelikult tollele unenäo poisile "Kindlasti kohtan ma varsti oma armastust!"
Peale seda uinusin ..

Jätkan ?

Suht norm, jätka. Parandaks paljusi asju, aga ma ei hakka jälle oma kriitikaga siin jamama.

väga huvitav.
kindlasti jätka!